Ajaloo õppimine on pannud mind tõsiselt järele mõtlema selle üle, mis asi see inimühiskond siis lõppeks on. "Keskaja sügise" eessõnas oli üks tabav lause selle kohta, kuidas otsime minevikust eelkõige kõige uue päritolu. Otsime tuttava kaasaja kujunevaid tunnuseid, ahhaa-efekti ja ma usun, et teeme seda just seetõttu, et usume end olevat jõudnud 21. sajandiks mingisse kõrgemasse arengustaadiumisse, faasi, mis on kõige eelnenu küps vili. Sellisel juhul näeme ajalugu mitte vasakult paremale, vaid alt üles suunduvas joones, sest niisuguse mõtteviisi puhul on areng ajas ühtlasi tõus ühiskondliku ja intellektuaalse arengu redelil. Just kui ootaks kusagil seal ülal mingi absoluutne tõde, milleni inimkond vääramatult jõudma peaks, kui ta piisavalt kaua suudab end mitte õhku lasta - kõlab kahtlaselt nagu 19. sajandi optimistlik progressiusk. On omamoodi kummastav, et ma sellele mõttemallile oma nägemuses maailmast enne ei ole osanud tähelepanu pöörata. 

 Küllalt tihti avastan end ühe või teise ajaperioodi puhul mõtlemast, et küll seal esinesid  alles kummalised nähtused, millesse uskuda. Ja ometi võib kindel olla, et tolle aja inimesed ei kahelnud neis rohkem kui meie oma praegustes arusaamades. Ja siis ma mõtlen, et jälle ma annan hinnanguid! Annan hinnanguid oma 21. sajandi mõistusega, mis automaatselt liigitab möödunu veidrused mingiteks kummastavateks epohhideks, mis aga pidid toimuma, et me jõuaksime siia, kus tänases päevas oleme. Aga milleks? Kaasaegne inimene ei ole sugugi vähem traditsioonide ja kujutluste ori kui oli mõni assüürlane või babüloonlane, ning ei oska me seda orjust ka sugugi rohkem märgata. 

Lääne tsivilisatsioonil on olnud alati kombeks mõelda, et see, mis meil on siin, on ülimuslik. Hämmastav kõrkus teiste rahvaste suhtes ja pime veendumus, et seisame hierarhiliselt arengus kõrgeimas punktis, on tekitanud mingi alateadliku hoiaku, mis on end istutanud lääne inimesse vist küll juba maast madalast. Ja kes seda enam mäletab, et sellesse positsiooni on jõutud läbi barbaarsuse ja egoismi, läbi inimolemuse jõhkrama poole, mis aja jooksul on võtnud oma diviisiks võrdsuse, vabaduse ja vendluse. 

Mul oli täna vanaaja loengus mingi kummaline arusaamade ümberpaigutumise hetk, kui mu peas ei paiknenud aja kulg enam korraga ikka ülespidises suunas liikuvana vaid vasak-parem suunal; ühelt poolt me ju areneme ja avardume, ja teisalt unustame järk-järgult olnud ja peame jälle uuesti õppima. Ja usume dogmasid samal moel, nagu arhailised inimesed, lihtsalt pisut teisel kujul. 

#SESS

Ma loen alatasa Eleni blogist seda lauset, et elu on see, mis juhtub siis, kui meil on teised plaanid, ja iga kord ma mõtlen, et pagan, jah, see on korraga imeline ja hirmus. Ja vahel ei saagi aru, mis mõtet on üldse midagi planeerida, kui elu minu plaanidest sugugi ei hooli, ja veab mind järel nagu ratastega mängukoera. Aga ohje käest anda ju ka päris ei saa, sest selle vähesegi kontrolli kadumisel, mis mul iseenda elu üle näib olevat, läheks nagu päris kaoseks. Ja iseendaga kaklemine on see väsitavam osa, nagu vastutuult sülitamine. Mu arusaamatus iseenda osas pole vist kunagi olnud nii suur kui praegu, mul kästaks justkui lahedada mingit keerulist matemaatilist ülesannet,  aga näpunäiteid ja õpetussõnu ei anta (andestust, ma olen siiski kõigest ajalootudeng!). Küllap lihtsalt ühel hetkel saabub see moment, kus enam ei ole võimalik oma komakohti ära peita, sest elu mängib sulle mäkra ja paneb su olukorda, kus sa oled sunnitud iseendale silma vaatama. Ja ma ei ole kunagi endale nii palju silma vaadanud kui viimase kuu jooksul, ning siiski ei hakka ma sellega harjuma. Parim võimalus oma teadmisi kontrollida on püüda neid seletada lapsele, ja parim võimalus iseendast arusaamist kontrollida on püüda end seletada kellelegi teisele. Ja võta siis näpust, kas see mägramäng on õnn või õnnetus, küllap ta on siiski õnn, kui sind arenema sunnitakse 

Keegi siin vapralt ikka käib, kuigi viimasest kirjutamisest on juba omajagu aega möödas. Istun oma Tartu korteris ja mõtlen, mida nüüd siis blogimisaktiivsuse tõstmiseks siia õieti kirja panna. See on nukker ja naljakas, kuidas ma siin elades vahel vaikselt mõistan, mis on need asjad, mille tähtsuses ma senini liiga kindel ei olnud, sest need asjad olid mu ümber kogu aeg, ja alles nüüd ma näen, et need on orgaaniline osa minust. Kitarritundideks oli hirmus vähe aega ja tihti ei jõudnud harjutada, aga nüüd kougin pea igal õhtul noodid sahtlist välja. Ja tihti polnud kunstikoolis tegelikult tahtmist järjekordse töö jaoks ideed genereerida, aga ometi oli palju inspireerivat ümberringi, inimesed, kes sunnivad sind arenema, mõtlema, looma. Nüüd ei sunni ega juhenda keegi ja just selle survepuudumise tõttu tajun hästi, et tegelikult oli juhendamine alati siiski vaid suunav ja mu enda otsiv vaim vedas mind edasikäigul. Mul on insprireerivad professorid ja põnevad ained, aga mul ei ole loomingulist rakendust ja seetõttu on hirmus ripakil tunne. Vhk kunstikooli poolhullud õpetajad olid tegelikult paras õnnistus

Jube veider on siin istuda ja mõelda, et kui mul elus hästi läheb, ei ela ma siin toas permanentselt enam kunagi. Kodu on kontseptsioon ja mitte koht, nad ütlevad, ja minu kodu kontseptsiooniga on hetkel midagi natuke sassis. Minu materiaalne elu on pakitud pruunidesse pappkastidesse toa nurgas. Naljakas on, et elu mahub pappkasti, et ma saan siit lihtsalt niisama välja jalutada, ellujäämisvarustus karbiga kaasas. Selle tegevuse lihtsus ja tühisus tundub nii absurdne.. Ainult et kõik ei tule kastidega kaasa ja ankru hiivamine võtab ilmselt palju kauem kui kastide autosse laadimine ja Tartu poole kärutamine. Vahel mulle tuleb meelde, et ma olen vaba minema ja tegema, mida ma tahan, kui ma ainult liiga palju oma kainet mõistust ei kuula. Ja siis ma naasen jälle oma pappkastide juurde. 

Kirjutamisvahendid olen ma nurka visanud ja üleüldse ei meenu mulle midagi, mida ma ei oleks juba tüki aja eest nurka visanud. Pliiatsid ja pintslid seisavad karbis puutumata, homse ees pööran näo ära ja loodusseadus entroopiast väljendab end häirimatult igas mu elu tahus.  Ei jaksa ta vastu kätt tõsta. Asjade ümber, millest ma olen unistanud või mis minus midagi puudutavad ja äratavad ja ära tunnevad, on miskisugune eriline vaimustav sära. Ja seda kuma peab alati vähemalt natuke olema, aga praegu ei näe ma seda enda ees ega ümber mitte kusagil, ja ilma selleta on kole pime. Ma tean, et pean  tegelikkusele ümber orienteeruma, aga teha täpselt seda, mille kohta ma alati mõtlesin, et ma kunagi teha ei kavatse, on kuradi keeruline. Ja vahest leian ma selle kuma mõnes ajaloo kursuses või Tartu tänavas, või mõnes uues idealistlikkus plaanis, milliseid mulle ikka vorpida meeldib, aga hirm jätkuva pimeduse eest ahistab mu hinge rohkem kui ükski ebaõnnestumistest. Ja küllap ma lähen rõõmsalt lehvitama ja edu soovima neile, kes said seda, mida ma ise tahtsin, ja küllap tuleb hetk, kus ma kibedust enam häbitundest suhkrustama ei pea. Praegu trööstivad mind küll ainult king´s singersid, mina küll ei tea, kuidas nad sellist häält teha oskavad. http://www.youtube.com/watch?v=0D0mypn54iE

http://www.youtube.com/watch?v=wycjnCCgUes

Mul ei ole üldse hea tunne. Mul peaks olema hea tunne, sest lõpetamiseni on jäänud alla kahe nädala, kohustusi nagu ei olegi ja põhimõtteliselt võiks järgmised kolm kuud muru peal lesida, aga mul ei ole hea tunne. Kuulan Tame Impalat (ei, ma ei ole ära unustanud, mida ma selle bändi kohta ütlesin) ja fiilin et I only go backwards. Vaakumtunne on, ei ole ühel ega teisel pool, õhku ka ei ole. Väga raske on ära tabada seda piiri, millest üle tuleb end kunstlikult vastavast seisundist välja pumpama hakata. Mida aeg edasi, seda enam tekib tunne, et seda vanust, kus sa aru saad, mida kuradit sa siia tegema tulid, ei tulegi. Lõpuks matad oma mõtleva poole kuhugi ääretult oluliste pisiasjade taha ära, umbes et riiulid on jälle tolmused, kuigi sa just koristasid, või et puder kees minuti üle või et naabri lapsed on jälle rattaga üle su muru sõitnud. Ja lõpuks tekibki tunne, et jube tähtis on kõik, et selles ongi elamise mõte, et sa oled jube hõivatud ja su eksistents on nii pagana oluline. Täitsa segi lööb mõte, et võib-olla olen ma paarikümne aasta pärast täpselt sama abitu, ainult elamise tehnilistes pooles osavam. Oskan paremini riiuleid pühkida, ei keeda putru enam üle ja kui hästi läheb, olen ära õppinud, millised on pelargooniad või petuuniad või lobeeliad. Aga sisulises plaanis on kondamine endiselt sama masendavalt sihitu. 

Only going backwards, miks ma ei saa mõningate asjade juurest kohe üldse edasi