Kirjutamisvahendid olen ma nurka visanud ja üleüldse ei meenu mulle midagi, mida ma ei oleks juba tüki aja eest nurka visanud. Pliiatsid ja pintslid seisavad karbis puutumata, homse ees pööran näo ära ja loodusseadus entroopiast väljendab end häirimatult igas mu elu tahus.  Ei jaksa ta vastu kätt tõsta. Asjade ümber, millest ma olen unistanud või mis minus midagi puudutavad ja äratavad ja ära tunnevad, on miskisugune eriline vaimustav sära. Ja seda kuma peab alati vähemalt natuke olema, aga praegu ei näe ma seda enda ees ega ümber mitte kusagil, ja ilma selleta on kole pime. Ma tean, et pean  tegelikkusele ümber orienteeruma, aga teha täpselt seda, mille kohta ma alati mõtlesin, et ma kunagi teha ei kavatse, on kuradi keeruline. Ja vahest leian ma selle kuma mõnes ajaloo kursuses või Tartu tänavas, või mõnes uues idealistlikkus plaanis, milliseid mulle ikka vorpida meeldib, aga hirm jätkuva pimeduse eest ahistab mu hinge rohkem kui ükski ebaõnnestumistest. Ja küllap ma lähen rõõmsalt lehvitama ja edu soovima neile, kes said seda, mida ma ise tahtsin, ja küllap tuleb hetk, kus ma kibedust enam häbitundest suhkrustama ei pea. Praegu trööstivad mind küll ainult king´s singersid, mina küll ei tea, kuidas nad sellist häält teha oskavad. http://www.youtube.com/watch?v=0D0mypn54iE