Jube veider on siin istuda ja mõelda, et kui mul elus hästi läheb, ei ela ma siin toas permanentselt enam kunagi. Kodu on kontseptsioon ja mitte koht, nad ütlevad, ja minu kodu kontseptsiooniga on hetkel midagi natuke sassis. Minu materiaalne elu on pakitud pruunidesse pappkastidesse toa nurgas. Naljakas on, et elu mahub pappkasti, et ma saan siit lihtsalt niisama välja jalutada, ellujäämisvarustus karbiga kaasas. Selle tegevuse lihtsus ja tühisus tundub nii absurdne.. Ainult et kõik ei tule kastidega kaasa ja ankru hiivamine võtab ilmselt palju kauem kui kastide autosse laadimine ja Tartu poole kärutamine. Vahel mulle tuleb meelde, et ma olen vaba minema ja tegema, mida ma tahan, kui ma ainult liiga palju oma kainet mõistust ei kuula. Ja siis ma naasen jälle oma pappkastide juurde.