Ma loen alatasa Eleni blogist seda lauset, et elu on see, mis juhtub siis, kui meil on teised plaanid, ja iga kord ma mõtlen, et pagan, jah, see on korraga imeline ja hirmus. Ja vahel ei saagi aru, mis mõtet on üldse midagi planeerida, kui elu minu plaanidest sugugi ei hooli, ja veab mind järel nagu ratastega mängukoera. Aga ohje käest anda ju ka päris ei saa, sest selle vähesegi kontrolli kadumisel, mis mul iseenda elu üle näib olevat, läheks nagu päris kaoseks. Ja iseendaga kaklemine on see väsitavam osa, nagu vastutuult sülitamine. Mu arusaamatus iseenda osas pole vist kunagi olnud nii suur kui praegu, mul kästaks justkui lahedada mingit keerulist matemaatilist ülesannet,  aga näpunäiteid ja õpetussõnu ei anta (andestust, ma olen siiski kõigest ajalootudeng!). Küllap lihtsalt ühel hetkel saabub see moment, kus enam ei ole võimalik oma komakohti ära peita, sest elu mängib sulle mäkra ja paneb su olukorda, kus sa oled sunnitud iseendale silma vaatama. Ja ma ei ole kunagi endale nii palju silma vaadanud kui viimase kuu jooksul, ning siiski ei hakka ma sellega harjuma. Parim võimalus oma teadmisi kontrollida on püüda neid seletada lapsele, ja parim võimalus iseendast arusaamist kontrollida on püüda end seletada kellelegi teisele. Ja võta siis näpust, kas see mägramäng on õnn või õnnetus, küllap ta on siiski õnn, kui sind arenema sunnitakse