Ostan nüüd patukahetsuses indulgentsi, et ma oma blogibeebi eest hoolitsenud ei ole, ja teen midagi natuke piinlikku ja postitan luuletuse, mille ma ühel õhtul valmis nokkisin. Et äkki teil hakkab kahju või nii ja annate andeks, et ma halb blogija olen.
Jah. Et siis.
Pliiats on mu mõõk ja kaustik minu kilp
oma sõjad sõdin valgel paberil
üks lahing, raskelt läinud silmapilk
taas pea on kaotusmõtteist hajevil
oma surnud matan sinisesse tinti
paberist ja kaantest saab neil haud
ja mälestuseks võtkem sõõm absinti
kui igavik neil sulgeb silmalaud
mis mõtteist libises, see mällu sisse kraabib
mis kirja panin, käsi mäletab
kui jälle läbi lõigatud on ühendusetraadid
kumb langes - jälle, jälle ma ei tea
No comments:
Post a Comment