Keegi siin vapralt ikka käib, kuigi viimasest kirjutamisest on juba omajagu aega möödas. Istun oma Tartu korteris ja mõtlen, mida nüüd siis blogimisaktiivsuse tõstmiseks siia õieti kirja panna. See on nukker ja naljakas, kuidas ma siin elades vahel vaikselt mõistan, mis on need asjad, mille tähtsuses ma senini liiga kindel ei olnud, sest need asjad olid mu ümber kogu aeg, ja alles nüüd ma näen, et need on orgaaniline osa minust. Kitarritundideks oli hirmus vähe aega ja tihti ei jõudnud harjutada, aga nüüd kougin pea igal õhtul noodid sahtlist välja. Ja tihti polnud kunstikoolis tegelikult tahtmist järjekordse töö jaoks ideed genereerida, aga ometi oli palju inspireerivat ümberringi, inimesed, kes sunnivad sind arenema, mõtlema, looma. Nüüd ei sunni ega juhenda keegi ja just selle survepuudumise tõttu tajun hästi, et tegelikult oli juhendamine alati siiski vaid suunav ja mu enda otsiv vaim vedas mind edasikäigul. Mul on insprireerivad professorid ja põnevad ained, aga mul ei ole loomingulist rakendust ja seetõttu on hirmus ripakil tunne. Vhk kunstikooli poolhullud õpetajad olid tegelikult paras õnnistus