üks Väga Diip arutlus

Käisin eile vaatamas Theatrumi etendust "Ma olen tuul". Ma ei tea kunagi, mida arvata nendest modernsetest inimese ängi kujutavatest teostest. Pärast jalutad vaheajal ringi ja kuulad, kuidas inimesed teatraalsel ja hauatagusel häälel tükki lahti mõtestavad. Alati mõtlen, et miks neid tükke ja filme ikka veel vändatakse, aina uusi ning uuesti ja uuesti. Mida see annab, kui kujutatakse seisundit ilma liikumiseta, ilma suunata, lahenduseta? Kes teab, mis on äng, ei pea ega taha seda teatrilavalt vaadata. Kes ei tea, kui selliseid inimesi tõesti on, sellele ei anna ka too etendus mitte midagi. Tundub massohistlik käia oma änge niiviisi lava ääres elustamas ja arme veristamas. Ja ometi leidub, näed, inimesi, kes vaheajal kõva häälega arutavad, et nende seletus peidetud kujunditele on ikka see kõige leidlikum. Inimesed, kas teil ei olnud paha? Sappi kerkib ja "kuradi pseudointelligendid" käib peast läbi. Mu meelest leiab kunstist ängi kahel juhul - siis, kui seda on nii palju, et autoril on vaja see endast välja saada või siis, kui too seisund on võõraks jäänud ja sellest saab mingi põnev kultuurinähtus. Või vahest peaks sellise etenduse vaatamine tekitama inimeses tunde, et näe, ma polegi üksi. Et on teisigi, kellel tekib laevareelingu juures või kõrgel platvormil seistes peadpööritav tunne, nagu peaksid kohe üle ääre alla hüppama. Et sõnad ei aita, et need on vaid hale vari, kunagi ei ole võimalik päriselt teise inimeseni jõuda. Istuvad ja koogutavad kaasa. Ei teagi, miks see mind nii hirmsal kombel vihale ajab. Päriselus ei ole ju valu ilus, see ei ole midagi poeetilist ja luulelist, mis sind õilistab ja kõrgemale tõstab. See ei ole midagi, millest saab teha ühe hästimüüva filmi ja mille tulu eest võib filmitegija endale rahulolevalt ühe mõnusta puhkuse Mauritiusel välja lunastada. Argumenteeritud vaidlus kommentaarides on igati oodatud.

Täna, kui hommikul uksest välja astusin, oli kummaliselt valge. Kohe nii valge, et mõtlesin korraks, kas ei toimunud nädalavahetusel mingit kellakeeramist sel ajal, kui mina oma koopas uurimustööd kirjutasin. Aga ei, veebruar. Veebruaris ei keerata kella. Külm talvetuul lõõtsub ikka akna taga, tuisk puges koju tulles mantli vahelt sisse. Ei taha enam koju tulla, ei taha enam neid samu vanalinna tänavaid tallata. Jah, nüüd on see hetk, kus natukeseks ära minna tundub hädavajalik, et mõte saaks puhkust. Natuke adrenaliini ja värskeid elamusi.

Juba nean end, et oma hinge müüsin ja blogindusse naasesin. Aga kolm veretilka on antud (as in tomatisupp) ja nüüd tuleb kohusetundlikult blogiinimese rasket koormat kanda. Käsil esmaspäeva õhtu, raadiost kostab Fantaasiat ja pea on uimasusest paks. Juurdlen täna küsimuse üle, et miks inimesed filmide ajal nutavad. Käisime Ursulaga vaatamas "Hüljatuid" ja vesi kippus silma küll, kuigi ma üldiselt hoidun filmide ajal sellest tegevusest. Oleks nagu empaatia, eksole. Fiktiivinimesed ekraanil kannatavad hirmsasti ja minul on paha nende kannatusi vaadata. Aga kui mul paha on, miks ma siis vaatan. Mõned ei nuta üldse, vahet pole, kui palju armsaid koeri või õnnetuid armastajaid filmis surma saab. Kes üleüldse tuli selle peale, et teeks õige filme, mille peale vaatajad südantlõhestavalt pisaraid valama hakkavad? Natuke haige? Filmipsühholoogia tundub mulle juba midagi sama kahtlast ja hirmuäratavat nagu reklaamipsühholoogia.

Veebruariving

Kõige vastikumad on need tuima töö perioodid, mida ma ei suuda enda jaoks huvitavaks teha. Ja veebruar on just alati selline. Ma tunnen, kuidas minus hakkab keema põhimõtteline protest, kui mu elu ei koosne järsku enam millestki muust kui tähtaegadest ja poolikutest projektidest. Jalutasin täna koju, sadas hääletult lund. Õhk seisab. Aeg seisab. Kogu maailm seisab, aga mitte vaikses rahus vaid letargilises tardumuses, väsinud iseenese liikumatusest. Nagu pühapäeva hommikud ja varajased ennelõunad, kui oled liiga kauaks voodisse lesima jäänud ja lõpuks ei ole tervel päeval õiget maiku. Silm igatseks akna taga näha midagi muutuvat ja elusat. Aga veel ei tule, veel ei tule. Ikka veel talv.

Toivo-faktor

Olgem ausad, arukaks blogipostituseks on kell ilmselgelt liiga palju, aga kuna kuu kaugusel terendab üks potentsiaalne kausitäis auravat tomati-suitsujuustu suppi, siis oleks nagu kohustuslik oma nägu siin täna ära näidata. Et auhinna saab produktiivse blogimise eest, siis kaasvõitlejaid võite uudistada siin (Elen) ja siin (Else). Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda enam teen asju lihtsalt niisama, õieti midagi mõtlemata või neile tähendust omistamata. Täna värvisin salgu juukseid siniseks. Lihtsalt niisama. 13-aastase protestivaimust ei ole alles muud kui hale vari ja mingit muud põhjust sel teguviisil ka ei olnud. Või vahest tuleb sellele kunstiharus õpitud pseudokonseptsioonide loomisele vastukaaluks aeg-ajalt lihtsalt täiesti sisutühjalt tegutseda, et oleks tasakaalus. Samas olen õppinud viimaste aastatega palju rohkem mängima, iseennast katseisikuna kasutama. Täna joonistamise tunnis lasteraamatute illustratsioone lapates just mõtlesin, et mis pagana asi seal inimese elus vahepeal toimub. Vaatasin väiksena "Võlur Ozi" illustratsioone ja need meeldisid mulle väga. Siis korraga saabub aeg, kus võlur Oz on põlastusväärselt labane koos oma smaragdlinna ja keeristormidega, üleüldse kõik inimesed võiksid end põlema panna ja kes MCR-i ei mõista ei tea, mis on elu. Nüüd ma vaatan neid pilte uuesti ja need meeldivad mulle väga. Ainult et nüüd ma näen, et seal on valgus ja vari, on proportsioonid ja jaapani kunstist inspireeritud lihtne ruumilahendus. Jah tegelikult oli mul plaan lihtsalt üles märkida, et täna värvisin juukseid. 

See on nagu mingi flashback 9. klassist - blogspot, klõps new post, tühi tekstikast, mida siis täna kirjutatakse. Õigupoolest võite Elset süüdistada, et ma selle mölasaidi jälle fookusesse võtsin. Ma tõotan pühalikult, et seekord.. ei, tegelikult ei luba ma midagi. Võib ju proovida mõnda aega nööri mööda käia ja vaadata, kui kaua ma tahan end lõbustada lugeja jaoks närviajavalt ebamääraste mõistujuttude genereerimisega. Niiviisi näpuharjutuse korras. Andke märku, kui väga tüütuks läheb.