Olgem ausad, arukaks blogipostituseks on kell ilmselgelt liiga palju, aga kuna kuu kaugusel terendab üks potentsiaalne kausitäis auravat tomati-suitsujuustu suppi, siis oleks nagu kohustuslik oma nägu siin täna ära näidata. Et auhinna saab produktiivse blogimise eest, siis kaasvõitlejaid võite uudistada siin (Elen) ja siin (Else). Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda enam teen asju lihtsalt niisama, õieti midagi mõtlemata või neile tähendust omistamata. Täna värvisin salgu juukseid siniseks. Lihtsalt niisama. 13-aastase protestivaimust ei ole alles muud kui hale vari ja mingit muud põhjust sel teguviisil ka ei olnud. Või vahest tuleb sellele kunstiharus õpitud pseudokonseptsioonide loomisele vastukaaluks aeg-ajalt lihtsalt täiesti sisutühjalt tegutseda, et oleks tasakaalus. Samas olen õppinud viimaste aastatega palju rohkem mängima, iseennast katseisikuna kasutama. Täna joonistamise tunnis lasteraamatute illustratsioone lapates just mõtlesin, et mis pagana asi seal inimese elus vahepeal toimub. Vaatasin väiksena "Võlur Ozi" illustratsioone ja need meeldisid mulle väga. Siis korraga saabub aeg, kus võlur Oz on põlastusväärselt labane koos oma smaragdlinna ja keeristormidega, üleüldse kõik inimesed võiksid end põlema panna ja kes MCR-i ei mõista ei tea, mis on elu. Nüüd ma vaatan neid pilte uuesti ja need meeldivad mulle väga. Ainult et nüüd ma näen, et seal on valgus ja vari, on proportsioonid ja jaapani kunstist inspireeritud lihtne ruumilahendus. Jah tegelikult oli mul plaan lihtsalt üles märkida, et täna värvisin juukseid.
No comments:
Post a Comment