Täna, kui hommikul uksest välja astusin, oli kummaliselt valge. Kohe nii valge, et mõtlesin korraks, kas ei toimunud nädalavahetusel mingit kellakeeramist sel ajal, kui mina oma koopas uurimustööd kirjutasin. Aga ei, veebruar. Veebruaris ei keerata kella. Külm talvetuul lõõtsub ikka akna taga, tuisk puges koju tulles mantli vahelt sisse. Ei taha enam koju tulla, ei taha enam neid samu vanalinna tänavaid tallata. Jah, nüüd on see hetk, kus natukeseks ära minna tundub hädavajalik, et mõte saaks puhkust. Natuke adrenaliini ja värskeid elamusi.