üks Väga Diip arutlus

Käisin eile vaatamas Theatrumi etendust "Ma olen tuul". Ma ei tea kunagi, mida arvata nendest modernsetest inimese ängi kujutavatest teostest. Pärast jalutad vaheajal ringi ja kuulad, kuidas inimesed teatraalsel ja hauatagusel häälel tükki lahti mõtestavad. Alati mõtlen, et miks neid tükke ja filme ikka veel vändatakse, aina uusi ning uuesti ja uuesti. Mida see annab, kui kujutatakse seisundit ilma liikumiseta, ilma suunata, lahenduseta? Kes teab, mis on äng, ei pea ega taha seda teatrilavalt vaadata. Kes ei tea, kui selliseid inimesi tõesti on, sellele ei anna ka too etendus mitte midagi. Tundub massohistlik käia oma änge niiviisi lava ääres elustamas ja arme veristamas. Ja ometi leidub, näed, inimesi, kes vaheajal kõva häälega arutavad, et nende seletus peidetud kujunditele on ikka see kõige leidlikum. Inimesed, kas teil ei olnud paha? Sappi kerkib ja "kuradi pseudointelligendid" käib peast läbi. Mu meelest leiab kunstist ängi kahel juhul - siis, kui seda on nii palju, et autoril on vaja see endast välja saada või siis, kui too seisund on võõraks jäänud ja sellest saab mingi põnev kultuurinähtus. Või vahest peaks sellise etenduse vaatamine tekitama inimeses tunde, et näe, ma polegi üksi. Et on teisigi, kellel tekib laevareelingu juures või kõrgel platvormil seistes peadpööritav tunne, nagu peaksid kohe üle ääre alla hüppama. Et sõnad ei aita, et need on vaid hale vari, kunagi ei ole võimalik päriselt teise inimeseni jõuda. Istuvad ja koogutavad kaasa. Ei teagi, miks see mind nii hirmsal kombel vihale ajab. Päriselus ei ole ju valu ilus, see ei ole midagi poeetilist ja luulelist, mis sind õilistab ja kõrgemale tõstab. See ei ole midagi, millest saab teha ühe hästimüüva filmi ja mille tulu eest võib filmitegija endale rahulolevalt ühe mõnusta puhkuse Mauritiusel välja lunastada. Argumenteeritud vaidlus kommentaarides on igati oodatud.