Käisin eile vaatamas Theatrumi etendust "Ma olen tuul". Ma ei tea kunagi, mida arvata nendest modernsetest inimese ängi kujutavatest teostest. Pärast jalutad vaheajal ringi ja kuulad, kuidas inimesed teatraalsel ja hauatagusel häälel tükki lahti mõtestavad. Alati mõtlen, et miks neid tükke ja filme ikka veel vändatakse, aina uusi ning uuesti ja uuesti. Mida see annab, kui kujutatakse seisundit ilma liikumiseta, ilma suunata, lahenduseta? Kes teab, mis on äng, ei pea ega taha seda teatrilavalt vaadata. Kes ei tea, kui selliseid inimesi tõesti on, sellele ei anna ka too etendus mitte midagi. Tundub massohistlik käia oma änge niiviisi lava ääres elustamas ja arme veristamas. Ja ometi leidub, näed, inimesi, kes vaheajal kõva häälega arutavad, et nende seletus peidetud kujunditele on ikka see kõige leidlikum. Inimesed, kas teil ei olnud paha? Sappi kerkib ja "kuradi pseudointelligendid" käib peast läbi. Mu meelest leiab kunstist ängi kahel juhul - siis, kui seda on nii palju, et autoril on vaja see endast välja saada või siis, kui too seisund on võõraks jäänud ja sellest saab mingi põnev kultuurinähtus. Või vahest peaks sellise etenduse vaatamine tekitama inimeses tunde, et näe, ma polegi üksi. Et on teisigi, kellel tekib laevareelingu juures või kõrgel platvormil seistes peadpööritav tunne, nagu peaksid kohe üle ääre alla hüppama. Et sõnad ei aita, et need on vaid hale vari, kunagi ei ole võimalik päriselt teise inimeseni jõuda. Istuvad ja koogutavad kaasa. Ei teagi, miks see mind nii hirmsal kombel vihale ajab. Päriselus ei ole ju valu ilus, see ei ole midagi poeetilist ja luulelist, mis sind õilistab ja kõrgemale tõstab. See ei ole midagi, millest saab teha ühe hästimüüva filmi ja mille tulu eest võib filmitegija endale rahulolevalt ühe mõnusta puhkuse Mauritiusel välja lunastada. Argumenteeritud vaidlus kommentaarides on igati oodatud.
ma "tuule" kohta ei oska suurt midagi öelda (nagu ka teatri kohta üldiselt), aga üldiselt on huvitav ja mõistan vist kah. kui põue poeb pisike kahtlus, et äng pole siiras, muutub kogu asi väärtusetuks ja labaseks. pean silmas vist pigem kujutavat kunsti ja fimi ja raamatuid. muusikat ka. teater on ehk keerulisem selles mõttes, et ei piisa lihtsalt looja ängist, on vaja ka vahendaja kogemust jne.
ReplyDeleteaga jah. nende kunstiliikide puhul, mille kohta ma midagi öelda julgen, hakkab küll vastik, kui ei ole tegelikult situatsiooni, et "seda on nii palju, et autoril on vaja see endast välja saada" ja valust saab mingi pseudoeksistentsialistlik poos. ja samas see siiras äng võib tekitada päris päris kunsti. sest et munch on minu meelest küll kõige imelisem nimi kujutavas kunstis ja lõviosa tema loomingust on ometi just karjuv kriipiv äng
ja munchi juhul vist ei kipu keegi kahtlema, kas tema valu siiras oli
aga teiselt poolt võib ju ängi kujutada hoopis teisiti, vähem läbi venivate lagedate kaadrite
mingi siuke satiiriline äng
või küüniline äng
või
jah
ma ei teagi
oleneb vist jah eelkõige sellest, kui sügavalt see kõik läbi on elatud
vabandust läks mõtiskluseks
Mõtisklused mulle meeldivad! Jah, nõustun sinu ideedega. Kujutava kunsti puhul on suureks erinevuseks see, et teose loomise protsess on paljuski impulsiivne.. Tõtt-öelda ma ei suudagi hetkel meenutada ühtki teost, mis matkiks ängi ilma äng olemata, mis tekitaks mõtteid, et see on ebasiiras. Võib-olla, jah, ainult aasaegses kunstis - depressioon on ju praegusel ajahetkel teatud määral popp teema ja rääkides pseudokonseptsioonidest kunstis.. neid ei ole keeruline luua. Ja kirjanduses, tõepoolest, võib leida ju palju ironiseerimist ja künismi sel teemal. Aga kunstiteose juurest sa võid minema kõndida, raamatu võid kinni lüüa, aga teatrisaalist keset vaatust niisama minema ei jookse.
ReplyDeleteMa olen ka sellel seisukohal, et kunstiteos võiks midagi anda vaatajale ehk siis pakkuda mingit lahendust, anda nõu oma elu muutmiseks, näidata probleeme (koos positiivse programmiga!) jne. Minu meelest oleks ilus, kui kunstnik saab kulkalt raha ja siis annab midagi ühiskonda tagasi ka. Muidu ma ei näe kunstitarbija seisukohalt mingit mõtet, miks kunsti teha.
ReplyDelete