Ma tahaksin ka kirjutada nagu Elen igapäevastest sündmustest ja seejuures nii, et huvitav oleks lugeda. Ma ausõna ei oska - jõuan ikka kuidagi väga metade teemade ja ebaoriginaalsete lahendusteni välja. Või loobin mingeid küsimusi õhku ja jätangi nad sinna hõljuma kuniks ma unustan, et nad seal on, sest ma ei oska nendega muud targemat peale hakata. Žongleerin suurte sõnadega, et vähemalt iseennast petaks mõnikord ära.
Veetsin väikese eksituse tõttu täna väga poeetilise pühapäeva õhtu üksi kinos romantilist komöödiat vaadates, kohvitops näpus. Filmiks oli "Populaarne tüdruk" - tõeliselt hea film eriti juhul, kui tuju vajab tõstmist. Prantslased oskavad armastusfilme teha, midagi pole öelda. Ja üksi kinos käia on ka tore - aeg-ajalt unustan ma selle ära. Pärast uitasid mõtted kõikvõimalikke radu ja pika bussis loksumise ajal jäin arutlema küsimuse üle, millel polnud enam mingit pistmist sellega, kust ma oma mõttejalutuskäiku alustasin. Minu meelest on lihtsalt jabur, kui meisterlikult on võimalik endale valetada. Õigupoolest avastasin ma selle hirmutava ja intrigeeriva tõsiasja kõigest umbes kuu tagasi. On need pisikesed valed stiilis "5 minuti pärast panen arvuti kinni, ausalt", mille puhul tegelikult tead, et see on sulavale, ja siis on need suured valed, mille ilmsikstulekul tekib tõsine hirm, et skisofreenia ei ole kaugel. Kohtud mõne inimesega või koged midagi uut, mis annab impulsi ja korraga on nagu prožektorivalguse sees mingid peidetud asjad, nii kuradi hästi iseenda eest peidetud asjad tunde- ja mälumaastike kaugemate küngaste taga, et nende valulik eksistents tuleb šokina. Absurd. Kuidas on võimalik iseenda eest midagi peita, kui mind on üks, kui ma olen ühes tükis ja mu peas ei ole nurki, mille taha ma ei näe. Või on? Mulle tundub, et võime unustada ja moonutada on ühed ääretult olulised oskused, kui tahta elada.
No comments:
Post a Comment