Spekuleerin, et kaua läheb veel aega, enne kui iseenda passiivsus hakkab õudu tekitama ja motivatsioon selle mõjul kolinal tagasi tuleb. Praegu pole veel kuulda. Tegelikult ma tahtsin täna oma isast kirjutada. Nendel päevadel, kui ta kodus tööd teeb, olen ma tavaliselt koolis, aga täna istusin all korrusel tugitoolis, lugesin ja mõtlesin. Isa pidas telefonikõnesid, töötas mingi partituuri kallal ja kuulas süvenenult helifaile. Mõtlesin mingeid imelikke vanainimese mõtteid ja arutlesin, et kas ta kunagi ei tunne, et kultuur on kaduv, et kõik, mida me teeme, on paljas aja sisutamine sünni ja surma vahel. Ta teeb ihu ja hingega kultuuri, aga kas ta kunagi ei kahtle kultuuri kontseptsiooni väärtuslikkuses? Forster kirjutas midagi selle kohta, kuidas väline elu, need tühised tegevused, näivadki olevat vahel see tõeline elu, ja mullegi tundub nendes motivatsioonitühimikes vaeveldes, et mingit sisemist elu ei olegi. Isal on alati nii selge silmavaade ja arusaam, kuhu ta tahab minna ja mida teha. Ja mitte kunagi ei tee ta midagi ei suuremal ega vähemal eesmärgil kui sellepärast, et ta toda teguviisi õigeks peab. Lihtsalt teebki oma asja, ei lase end kiitusel kõrvust tõsta ja kriitikal põrmustada. Jah, on vähe asju (kui üldse), mida ma hindan elus kõrgemalt kui neid tundidepikkuseid diskussioone isaga, sest tal on alati mulle öelda midagi sellist, mis mu mõtetes mingi ahelreaktsiooni käivitab ja kunagi ei tea täpselt, millega see päädib. Tahan ka kunagi isetuks inimeseks saada. Geneetiline potentsiaal on olemas.
No comments:
Post a Comment