Atsihh-atsihh. Lõpuks on peaaegu-kevade-viirus ka minu organismi tunginud. Oleks vaja mingisugust isepuhastuvat ninaalust renni, sest nahk on pidevast nuuskamisest juba pragunenud ja punane. Vähemasti võin ilma süümepiinadeta voodis lebada ja mitte midagi teha. Avastasin hiljaaegu, kui tõsiselt ma tegelikult kaalun sügisest Londonisse kolimist ja Goldsmithsi minekut. Londoni tänavad ja kujutluspilt, mille ma sellest koolist olen oma peas valmis meisterdanud, on need asjad, millest ma mõtlen hämaratel tundidel, kui miski muu ei paista enam väärtust omavat. Ja oi, neid tunde on olnud palju. Ma mõtlen nendele tahmastele kõrvaltänavatele, kus inglise linnadele nii omaselt puudub elegants, nagu Forster Londonist kirjutas. Aga midagi neis on. Midagi on neis kvartaleid täitvate viktoriaanlike üürimajade juures, mis on ühelt poolt nii kuradi kitšid ja teisalt paitavad nõukaaegsete arhitektuurikoledustega harjunud silma. Ja midagi on selles, et Londonis korralikku söögipoolist saab ainult immigrantide käest, ja teadmises, et see on üks Euroopa rohkemalt ja tihedamalt asustatud linnu. Mäletan seda tunnet, kui seisin keset Chicago kesklinna ja mu peas tuikas ainult üks mõte - kaheksa miljonit inimest. kaheksa miljonit. ka-hek-sa. Õhku jäi kopsudes väheks, pea hakkas ringi käima ja ma mõtlesin, et kui ma siin nüüdsama ära suren, siis kahe kvartali kaugusel ei saaks keegi sellest kunagi teada - seevastu Tallinnas oleks selline sündmus ajalehtede löögilugu. Sipelgam kui sipelgas. Õudne ja huvitav. See on nüüd küll kõige kliššeem asi mida öelda, aga kusagil ei saa olla nii üksi kui tohutu suures linnas. Mida suurem on linn, seda vähem pööravad inimesed möödujatele tähelepanu. Ilmselt on see nagunii esimene ja viimane kord, kui nad sind oma elus näevad. Selles on oma poeesia. Selline paik sunnib tõsiselt hindama iseenese väärtust, sest keegi teine seda ei hinda. Aga inimene peab oma piire laiendama, nagu öeldakse. Ja miski ei laienda vaimseid piire nii nagu tundmatud olukorrad, paigad, kultuur ja inimesed, ühesõnaga situatsioonid, kus sa pead hakkama saama, ise teadmata kuidas ja milliste vahenditega. Intellektuaalse loomkatse mõttes võiks seda ju proovida, Londonis elamist. Ma ei tea, mis inimesega juhtub, kui tõsta ta välja teda kogu elu ümbritsenud olukorrast, kus iga kolmas nägu tänaval on tuttav ja pista ta linna, kus tuttavaid nägusid on kokku umbes kolm. Paar aastat tagasi oleksin ilmselt hirmust maha kärvanud, aga psühholoog teatas mulle minu selleaastaste testitulemustse põhjal, et minust, eluaegsest introverdist, olevat ekstravert saanud ja tõtt-öelda see mind nii väga ei üllatagi. Mida veel inimesest teha saab, kui teda natuke edasi surkida?
No comments:
Post a Comment