Motivatsioonikriisi kroonikad

Spekuleerin, et kaua läheb veel aega, enne kui iseenda passiivsus hakkab õudu tekitama ja motivatsioon selle mõjul kolinal tagasi tuleb. Praegu pole veel kuulda. Tegelikult ma tahtsin täna oma isast kirjutada. Nendel päevadel, kui ta kodus tööd teeb, olen ma tavaliselt koolis, aga täna istusin all korrusel tugitoolis, lugesin ja mõtlesin. Isa pidas telefonikõnesid, töötas mingi partituuri kallal ja kuulas süvenenult helifaile. Mõtlesin mingeid imelikke vanainimese mõtteid ja arutlesin, et kas ta kunagi ei tunne, et kultuur on kaduv, et kõik, mida me teeme, on paljas aja sisutamine sünni ja surma vahel. Ta teeb ihu ja hingega kultuuri, aga kas ta kunagi ei kahtle kultuuri kontseptsiooni väärtuslikkuses? Forster kirjutas midagi selle kohta, kuidas väline elu, need tühised tegevused, näivadki olevat vahel see tõeline elu, ja mullegi tundub nendes motivatsioonitühimikes vaeveldes, et mingit sisemist elu ei olegi. Isal on alati nii selge silmavaade ja arusaam, kuhu ta tahab minna ja mida teha. Ja mitte kunagi ei tee ta midagi ei suuremal ega vähemal eesmärgil kui sellepärast, et ta toda teguviisi õigeks peab. Lihtsalt teebki oma asja, ei lase end kiitusel kõrvust tõsta ja kriitikal põrmustada. Jah, on vähe asju (kui üldse), mida ma hindan elus kõrgemalt kui neid tundidepikkuseid diskussioone isaga, sest tal on alati mulle öelda midagi sellist, mis mu mõtetes mingi ahelreaktsiooni käivitab ja kunagi ei tea täpselt, millega see päädib. Tahan ka kunagi isetuks inimeseks saada. Geneetiline potentsiaal on olemas.

Loomkatsetest ja Londonist

Atsihh-atsihh. Lõpuks on peaaegu-kevade-viirus ka minu organismi tunginud. Oleks vaja mingisugust isepuhastuvat ninaalust renni, sest nahk on pidevast nuuskamisest juba pragunenud ja punane. Vähemasti võin ilma süümepiinadeta voodis lebada ja mitte midagi teha. Avastasin hiljaaegu, kui tõsiselt ma tegelikult kaalun sügisest Londonisse kolimist ja Goldsmithsi minekut. Londoni tänavad ja kujutluspilt, mille ma sellest koolist olen oma peas valmis meisterdanud, on need asjad, millest ma mõtlen hämaratel tundidel, kui miski muu ei paista enam väärtust omavat. Ja oi, neid tunde on olnud palju. Ma mõtlen nendele tahmastele kõrvaltänavatele, kus inglise linnadele nii omaselt puudub elegants, nagu Forster Londonist kirjutas. Aga midagi neis on. Midagi on neis kvartaleid täitvate viktoriaanlike üürimajade juures, mis on ühelt poolt nii kuradi kitšid ja teisalt paitavad nõukaaegsete arhitektuurikoledustega harjunud silma. Ja midagi on selles, et Londonis korralikku söögipoolist saab ainult immigrantide käest, ja teadmises, et see on üks Euroopa rohkemalt ja tihedamalt asustatud linnu. Mäletan seda tunnet, kui seisin keset Chicago kesklinna ja mu peas tuikas ainult üks mõte - kaheksa miljonit inimest. kaheksa miljonit. ka-hek-sa. Õhku jäi kopsudes väheks, pea hakkas ringi käima ja ma mõtlesin, et kui ma siin nüüdsama ära suren, siis kahe kvartali kaugusel ei saaks keegi sellest kunagi teada - seevastu Tallinnas oleks selline sündmus ajalehtede löögilugu. Sipelgam kui sipelgas. Õudne ja huvitav. See on nüüd küll kõige kliššeem asi mida öelda, aga kusagil ei saa olla nii üksi kui tohutu suures linnas. Mida suurem on linn, seda vähem pööravad inimesed möödujatele tähelepanu. Ilmselt on see nagunii esimene ja viimane kord, kui nad sind oma elus näevad. Selles on oma poeesia. Selline paik sunnib tõsiselt hindama iseenese väärtust, sest keegi teine seda ei hinda. Aga inimene peab oma piire laiendama, nagu öeldakse. Ja miski ei laienda vaimseid piire nii nagu tundmatud olukorrad, paigad, kultuur ja inimesed, ühesõnaga situatsioonid, kus sa pead hakkama saama, ise teadmata kuidas ja milliste vahenditega. Intellektuaalse loomkatse mõttes võiks seda ju proovida, Londonis elamist. Ma ei tea, mis inimesega juhtub, kui tõsta ta välja teda kogu elu ümbritsenud olukorrast, kus iga kolmas nägu tänaval on tuttav ja pista ta linna, kus tuttavaid nägusid on kokku umbes kolm. Paar aastat tagasi oleksin ilmselt hirmust maha kärvanud, aga psühholoog teatas mulle minu selleaastaste testitulemustse põhjal, et minust, eluaegsest introverdist, olevat ekstravert saanud ja tõtt-öelda see mind nii väga ei üllatagi. Mida veel inimesest teha saab, kui teda natuke edasi surkida?

like a map with no ocean

Ma tahaksin ka kirjutada nagu Elen igapäevastest sündmustest ja seejuures nii, et huvitav oleks lugeda. Ma ausõna ei oska - jõuan ikka kuidagi väga metade teemade ja ebaoriginaalsete lahendusteni välja. Või loobin mingeid küsimusi õhku ja jätangi nad sinna hõljuma kuniks ma unustan, et nad seal on, sest ma ei oska nendega muud targemat peale hakata. Žongleerin suurte sõnadega, et vähemalt iseennast petaks mõnikord ära.

Veetsin väikese eksituse tõttu täna väga poeetilise pühapäeva õhtu üksi kinos romantilist komöödiat vaadates, kohvitops näpus. Filmiks oli "Populaarne tüdruk" - tõeliselt hea film eriti juhul, kui tuju vajab tõstmist. Prantslased oskavad armastusfilme teha, midagi pole öelda. Ja üksi kinos käia on ka tore - aeg-ajalt unustan ma selle ära. Pärast uitasid mõtted kõikvõimalikke radu ja pika bussis loksumise ajal jäin arutlema küsimuse üle, millel polnud enam mingit pistmist sellega, kust ma oma mõttejalutuskäiku alustasin. Minu meelest on lihtsalt jabur, kui meisterlikult on võimalik endale valetada. Õigupoolest avastasin ma selle hirmutava ja intrigeeriva tõsiasja kõigest umbes kuu tagasi. On need pisikesed valed stiilis "5 minuti pärast panen arvuti kinni, ausalt", mille puhul tegelikult tead, et see on sulavale, ja siis on need suured valed, mille ilmsikstulekul tekib tõsine hirm, et skisofreenia ei ole kaugel. Kohtud mõne inimesega või koged midagi uut, mis annab impulsi ja korraga on nagu prožektorivalguse sees mingid peidetud asjad, nii kuradi hästi iseenda eest peidetud asjad tunde- ja mälumaastike kaugemate küngaste taga, et nende valulik eksistents tuleb šokina. Absurd. Kuidas on võimalik iseenda eest midagi peita, kui mind on üks, kui ma olen ühes tükis ja mu peas ei ole nurki, mille taha ma ei näe. Või on? Mulle tundub, et võime unustada ja moonutada on ühed ääretult olulised oskused, kui tahta elada.