Else rõõmux uus postitus

Avastasin eile, et mul on koolivälisest kirjutamisest olnud kuuajane paus, nii blogist kui isiklikust kribimisest. Harva juhtub nii pikki auke, ja üldiselt on sel perioodil midagi sünkroonist väga väljas. Ju ongi olnud. Küllap on endiselt, aga kool on läbi ja mõtlemiseruumi sellevõrra rohkem. Tahaksin suuta kirjeldada seda kaunist vaadet ja idüllilist olemist, mis mul siin praegu on. Istun oma suurel aknalaual punaste patjade peal ja rüüpan vahukoorega kohvi, aknataga laiub veel lehtimata puude vahelt õhtune meri ja pastelne loojangutaevas. Ja päike, aprillipäike ripub madalal mere kohal ja kuldne valgus peegeldub kirsipuu okstelt, mõnd lindu on veel kuulda. Lapsed kilkavad ja jooksevad õues dressipluusides ja õuekotades. Ainult et nüüd tulevad mulle jälle meelde need sõlmimata otsad ja hämarad tulevikumaastikud, kuhu kohe üldse enam ette ei näe. Iga asi, millega ei tegele, läheb rooste, ütles Ülle Marks (elu) viimases krokiitunnis ja ma mõtlen, et vahest siiski peaks võtma aega veel mõelda. 12 aastat on ühtepuhku koolipinki nühitud ja tahaks aega, et teada saada, mis mu inimloomus tegelikult on, kui teda tegemata esseed ja tulevad kontrolltööd ei piira. Oma hinge läbi katsuda. Rahumeeli loojanguid nautida, aga kusagil mujal. Oodata, et millal tekib see tunne, et nüüd tahan midagi teha. Viimased aastad on pidevalt tunne, et tahaks puhkust, aga ühel hetkel peab ka ju tekkima vajadus töö tegemise järele, mõttetöö, õppimise, teadmiste järele. Tahaksin kogeda hetke, millal see tunne tekib. Ja senikaua võiks olla kusagil, kus on lihtsalt hea.