Juba nean end, et oma hinge müüsin ja blogindusse naasesin. Aga kolm veretilka on antud (as in tomatisupp) ja nüüd tuleb kohusetundlikult blogiinimese rasket koormat kanda. Käsil esmaspäeva õhtu, raadiost kostab Fantaasiat ja pea on uimasusest paks. Juurdlen täna küsimuse üle, et miks inimesed filmide ajal nutavad. Käisime Ursulaga vaatamas "Hüljatuid" ja vesi kippus silma küll, kuigi ma üldiselt hoidun filmide ajal sellest tegevusest. Oleks nagu empaatia, eksole. Fiktiivinimesed ekraanil kannatavad hirmsasti ja minul on paha nende kannatusi vaadata. Aga kui mul paha on, miks ma siis vaatan. Mõned ei nuta üldse, vahet pole, kui palju armsaid koeri või õnnetuid armastajaid filmis surma saab. Kes üleüldse tuli selle peale, et teeks õige filme, mille peale vaatajad südantlõhestavalt pisaraid valama hakkavad? Natuke haige? Filmipsühholoogia tundub mulle juba midagi sama kahtlast ja hirmuäratavat nagu reklaamipsühholoogia.