Ma loen alatasa Eleni blogist seda lauset, et elu on see, mis juhtub siis, kui meil on teised plaanid, ja iga kord ma mõtlen, et pagan, jah, see on korraga imeline ja hirmus. Ja vahel ei saagi aru, mis mõtet on üldse midagi planeerida, kui elu minu plaanidest sugugi ei hooli, ja veab mind järel nagu ratastega mängukoera. Aga ohje käest anda ju ka päris ei saa, sest selle vähesegi kontrolli kadumisel, mis mul iseenda elu üle näib olevat, läheks nagu päris kaoseks. Ja iseendaga kaklemine on see väsitavam osa, nagu vastutuult sülitamine. Mu arusaamatus iseenda osas pole vist kunagi olnud nii suur kui praegu, mul kästaks justkui lahedada mingit keerulist matemaatilist ülesannet,  aga näpunäiteid ja õpetussõnu ei anta (andestust, ma olen siiski kõigest ajalootudeng!). Küllap lihtsalt ühel hetkel saabub see moment, kus enam ei ole võimalik oma komakohti ära peita, sest elu mängib sulle mäkra ja paneb su olukorda, kus sa oled sunnitud iseendale silma vaatama. Ja ma ei ole kunagi endale nii palju silma vaadanud kui viimase kuu jooksul, ning siiski ei hakka ma sellega harjuma. Parim võimalus oma teadmisi kontrollida on püüda neid seletada lapsele, ja parim võimalus iseendast arusaamist kontrollida on püüda end seletada kellelegi teisele. Ja võta siis näpust, kas see mägramäng on õnn või õnnetus, küllap ta on siiski õnn, kui sind arenema sunnitakse 

Keegi siin vapralt ikka käib, kuigi viimasest kirjutamisest on juba omajagu aega möödas. Istun oma Tartu korteris ja mõtlen, mida nüüd siis blogimisaktiivsuse tõstmiseks siia õieti kirja panna. See on nukker ja naljakas, kuidas ma siin elades vahel vaikselt mõistan, mis on need asjad, mille tähtsuses ma senini liiga kindel ei olnud, sest need asjad olid mu ümber kogu aeg, ja alles nüüd ma näen, et need on orgaaniline osa minust. Kitarritundideks oli hirmus vähe aega ja tihti ei jõudnud harjutada, aga nüüd kougin pea igal õhtul noodid sahtlist välja. Ja tihti polnud kunstikoolis tegelikult tahtmist järjekordse töö jaoks ideed genereerida, aga ometi oli palju inspireerivat ümberringi, inimesed, kes sunnivad sind arenema, mõtlema, looma. Nüüd ei sunni ega juhenda keegi ja just selle survepuudumise tõttu tajun hästi, et tegelikult oli juhendamine alati siiski vaid suunav ja mu enda otsiv vaim vedas mind edasikäigul. Mul on insprireerivad professorid ja põnevad ained, aga mul ei ole loomingulist rakendust ja seetõttu on hirmus ripakil tunne. Vhk kunstikooli poolhullud õpetajad olid tegelikult paras õnnistus

Jube veider on siin istuda ja mõelda, et kui mul elus hästi läheb, ei ela ma siin toas permanentselt enam kunagi. Kodu on kontseptsioon ja mitte koht, nad ütlevad, ja minu kodu kontseptsiooniga on hetkel midagi natuke sassis. Minu materiaalne elu on pakitud pruunidesse pappkastidesse toa nurgas. Naljakas on, et elu mahub pappkasti, et ma saan siit lihtsalt niisama välja jalutada, ellujäämisvarustus karbiga kaasas. Selle tegevuse lihtsus ja tühisus tundub nii absurdne.. Ainult et kõik ei tule kastidega kaasa ja ankru hiivamine võtab ilmselt palju kauem kui kastide autosse laadimine ja Tartu poole kärutamine. Vahel mulle tuleb meelde, et ma olen vaba minema ja tegema, mida ma tahan, kui ma ainult liiga palju oma kainet mõistust ei kuula. Ja siis ma naasen jälle oma pappkastide juurde. 

Kirjutamisvahendid olen ma nurka visanud ja üleüldse ei meenu mulle midagi, mida ma ei oleks juba tüki aja eest nurka visanud. Pliiatsid ja pintslid seisavad karbis puutumata, homse ees pööran näo ära ja loodusseadus entroopiast väljendab end häirimatult igas mu elu tahus.  Ei jaksa ta vastu kätt tõsta. Asjade ümber, millest ma olen unistanud või mis minus midagi puudutavad ja äratavad ja ära tunnevad, on miskisugune eriline vaimustav sära. Ja seda kuma peab alati vähemalt natuke olema, aga praegu ei näe ma seda enda ees ega ümber mitte kusagil, ja ilma selleta on kole pime. Ma tean, et pean  tegelikkusele ümber orienteeruma, aga teha täpselt seda, mille kohta ma alati mõtlesin, et ma kunagi teha ei kavatse, on kuradi keeruline. Ja vahest leian ma selle kuma mõnes ajaloo kursuses või Tartu tänavas, või mõnes uues idealistlikkus plaanis, milliseid mulle ikka vorpida meeldib, aga hirm jätkuva pimeduse eest ahistab mu hinge rohkem kui ükski ebaõnnestumistest. Ja küllap ma lähen rõõmsalt lehvitama ja edu soovima neile, kes said seda, mida ma ise tahtsin, ja küllap tuleb hetk, kus ma kibedust enam häbitundest suhkrustama ei pea. Praegu trööstivad mind küll ainult king´s singersid, mina küll ei tea, kuidas nad sellist häält teha oskavad. http://www.youtube.com/watch?v=0D0mypn54iE

http://www.youtube.com/watch?v=wycjnCCgUes

Mul ei ole üldse hea tunne. Mul peaks olema hea tunne, sest lõpetamiseni on jäänud alla kahe nädala, kohustusi nagu ei olegi ja põhimõtteliselt võiks järgmised kolm kuud muru peal lesida, aga mul ei ole hea tunne. Kuulan Tame Impalat (ei, ma ei ole ära unustanud, mida ma selle bändi kohta ütlesin) ja fiilin et I only go backwards. Vaakumtunne on, ei ole ühel ega teisel pool, õhku ka ei ole. Väga raske on ära tabada seda piiri, millest üle tuleb end kunstlikult vastavast seisundist välja pumpama hakata. Mida aeg edasi, seda enam tekib tunne, et seda vanust, kus sa aru saad, mida kuradit sa siia tegema tulid, ei tulegi. Lõpuks matad oma mõtleva poole kuhugi ääretult oluliste pisiasjade taha ära, umbes et riiulid on jälle tolmused, kuigi sa just koristasid, või et puder kees minuti üle või et naabri lapsed on jälle rattaga üle su muru sõitnud. Ja lõpuks tekibki tunne, et jube tähtis on kõik, et selles ongi elamise mõte, et sa oled jube hõivatud ja su eksistents on nii pagana oluline. Täitsa segi lööb mõte, et võib-olla olen ma paarikümne aasta pärast täpselt sama abitu, ainult elamise tehnilistes pooles osavam. Oskan paremini riiuleid pühkida, ei keeda putru enam üle ja kui hästi läheb, olen ära õppinud, millised on pelargooniad või petuuniad või lobeeliad. Aga sisulises plaanis on kondamine endiselt sama masendavalt sihitu. 

Only going backwards, miks ma ei saa mõningate asjade juurest kohe üldse edasi

Lombakas ja pime, aga siiski päris enda oma

Ostan nüüd patukahetsuses indulgentsi, et ma oma blogibeebi eest hoolitsenud ei ole, ja teen midagi natuke piinlikku ja postitan luuletuse, mille ma ühel õhtul valmis nokkisin. Et äkki teil hakkab kahju või nii ja annate andeks, et ma halb blogija olen. 

Nii. Khm-khm. 

Jah. Et siis. 

Pliiats on mu mõõk ja kaustik minu kilp
oma sõjad sõdin valgel paberil
üks lahing, raskelt läinud silmapilk
taas pea on kaotusmõtteist hajevil

oma surnud matan sinisesse tinti
paberist ja kaantest saab neil haud
ja mälestuseks võtkem sõõm absinti
kui igavik neil sulgeb silmalaud

mis mõtteist libises, see mällu sisse kraabib
mis kirja panin, käsi mäletab
kui jälle läbi lõigatud on ühendusetraadid
kumb langes - jälle, jälle ma ei tea

Else rõõmux uus postitus

Avastasin eile, et mul on koolivälisest kirjutamisest olnud kuuajane paus, nii blogist kui isiklikust kribimisest. Harva juhtub nii pikki auke, ja üldiselt on sel perioodil midagi sünkroonist väga väljas. Ju ongi olnud. Küllap on endiselt, aga kool on läbi ja mõtlemiseruumi sellevõrra rohkem. Tahaksin suuta kirjeldada seda kaunist vaadet ja idüllilist olemist, mis mul siin praegu on. Istun oma suurel aknalaual punaste patjade peal ja rüüpan vahukoorega kohvi, aknataga laiub veel lehtimata puude vahelt õhtune meri ja pastelne loojangutaevas. Ja päike, aprillipäike ripub madalal mere kohal ja kuldne valgus peegeldub kirsipuu okstelt, mõnd lindu on veel kuulda. Lapsed kilkavad ja jooksevad õues dressipluusides ja õuekotades. Ainult et nüüd tulevad mulle jälle meelde need sõlmimata otsad ja hämarad tulevikumaastikud, kuhu kohe üldse enam ette ei näe. Iga asi, millega ei tegele, läheb rooste, ütles Ülle Marks (elu) viimases krokiitunnis ja ma mõtlen, et vahest siiski peaks võtma aega veel mõelda. 12 aastat on ühtepuhku koolipinki nühitud ja tahaks aega, et teada saada, mis mu inimloomus tegelikult on, kui teda tegemata esseed ja tulevad kontrolltööd ei piira. Oma hinge läbi katsuda. Rahumeeli loojanguid nautida, aga kusagil mujal. Oodata, et millal tekib see tunne, et nüüd tahan midagi teha. Viimased aastad on pidevalt tunne, et tahaks puhkust, aga ühel hetkel peab ka ju tekkima vajadus töö tegemise järele, mõttetöö, õppimise, teadmiste järele. Tahaksin kogeda hetke, millal see tunne tekib. Ja senikaua võiks olla kusagil, kus on lihtsalt hea. 

Motivatsioonikriisi kroonikad

Spekuleerin, et kaua läheb veel aega, enne kui iseenda passiivsus hakkab õudu tekitama ja motivatsioon selle mõjul kolinal tagasi tuleb. Praegu pole veel kuulda. Tegelikult ma tahtsin täna oma isast kirjutada. Nendel päevadel, kui ta kodus tööd teeb, olen ma tavaliselt koolis, aga täna istusin all korrusel tugitoolis, lugesin ja mõtlesin. Isa pidas telefonikõnesid, töötas mingi partituuri kallal ja kuulas süvenenult helifaile. Mõtlesin mingeid imelikke vanainimese mõtteid ja arutlesin, et kas ta kunagi ei tunne, et kultuur on kaduv, et kõik, mida me teeme, on paljas aja sisutamine sünni ja surma vahel. Ta teeb ihu ja hingega kultuuri, aga kas ta kunagi ei kahtle kultuuri kontseptsiooni väärtuslikkuses? Forster kirjutas midagi selle kohta, kuidas väline elu, need tühised tegevused, näivadki olevat vahel see tõeline elu, ja mullegi tundub nendes motivatsioonitühimikes vaeveldes, et mingit sisemist elu ei olegi. Isal on alati nii selge silmavaade ja arusaam, kuhu ta tahab minna ja mida teha. Ja mitte kunagi ei tee ta midagi ei suuremal ega vähemal eesmärgil kui sellepärast, et ta toda teguviisi õigeks peab. Lihtsalt teebki oma asja, ei lase end kiitusel kõrvust tõsta ja kriitikal põrmustada. Jah, on vähe asju (kui üldse), mida ma hindan elus kõrgemalt kui neid tundidepikkuseid diskussioone isaga, sest tal on alati mulle öelda midagi sellist, mis mu mõtetes mingi ahelreaktsiooni käivitab ja kunagi ei tea täpselt, millega see päädib. Tahan ka kunagi isetuks inimeseks saada. Geneetiline potentsiaal on olemas.

Loomkatsetest ja Londonist

Atsihh-atsihh. Lõpuks on peaaegu-kevade-viirus ka minu organismi tunginud. Oleks vaja mingisugust isepuhastuvat ninaalust renni, sest nahk on pidevast nuuskamisest juba pragunenud ja punane. Vähemasti võin ilma süümepiinadeta voodis lebada ja mitte midagi teha. Avastasin hiljaaegu, kui tõsiselt ma tegelikult kaalun sügisest Londonisse kolimist ja Goldsmithsi minekut. Londoni tänavad ja kujutluspilt, mille ma sellest koolist olen oma peas valmis meisterdanud, on need asjad, millest ma mõtlen hämaratel tundidel, kui miski muu ei paista enam väärtust omavat. Ja oi, neid tunde on olnud palju. Ma mõtlen nendele tahmastele kõrvaltänavatele, kus inglise linnadele nii omaselt puudub elegants, nagu Forster Londonist kirjutas. Aga midagi neis on. Midagi on neis kvartaleid täitvate viktoriaanlike üürimajade juures, mis on ühelt poolt nii kuradi kitšid ja teisalt paitavad nõukaaegsete arhitektuurikoledustega harjunud silma. Ja midagi on selles, et Londonis korralikku söögipoolist saab ainult immigrantide käest, ja teadmises, et see on üks Euroopa rohkemalt ja tihedamalt asustatud linnu. Mäletan seda tunnet, kui seisin keset Chicago kesklinna ja mu peas tuikas ainult üks mõte - kaheksa miljonit inimest. kaheksa miljonit. ka-hek-sa. Õhku jäi kopsudes väheks, pea hakkas ringi käima ja ma mõtlesin, et kui ma siin nüüdsama ära suren, siis kahe kvartali kaugusel ei saaks keegi sellest kunagi teada - seevastu Tallinnas oleks selline sündmus ajalehtede löögilugu. Sipelgam kui sipelgas. Õudne ja huvitav. See on nüüd küll kõige kliššeem asi mida öelda, aga kusagil ei saa olla nii üksi kui tohutu suures linnas. Mida suurem on linn, seda vähem pööravad inimesed möödujatele tähelepanu. Ilmselt on see nagunii esimene ja viimane kord, kui nad sind oma elus näevad. Selles on oma poeesia. Selline paik sunnib tõsiselt hindama iseenese väärtust, sest keegi teine seda ei hinda. Aga inimene peab oma piire laiendama, nagu öeldakse. Ja miski ei laienda vaimseid piire nii nagu tundmatud olukorrad, paigad, kultuur ja inimesed, ühesõnaga situatsioonid, kus sa pead hakkama saama, ise teadmata kuidas ja milliste vahenditega. Intellektuaalse loomkatse mõttes võiks seda ju proovida, Londonis elamist. Ma ei tea, mis inimesega juhtub, kui tõsta ta välja teda kogu elu ümbritsenud olukorrast, kus iga kolmas nägu tänaval on tuttav ja pista ta linna, kus tuttavaid nägusid on kokku umbes kolm. Paar aastat tagasi oleksin ilmselt hirmust maha kärvanud, aga psühholoog teatas mulle minu selleaastaste testitulemustse põhjal, et minust, eluaegsest introverdist, olevat ekstravert saanud ja tõtt-öelda see mind nii väga ei üllatagi. Mida veel inimesest teha saab, kui teda natuke edasi surkida?

like a map with no ocean

Ma tahaksin ka kirjutada nagu Elen igapäevastest sündmustest ja seejuures nii, et huvitav oleks lugeda. Ma ausõna ei oska - jõuan ikka kuidagi väga metade teemade ja ebaoriginaalsete lahendusteni välja. Või loobin mingeid küsimusi õhku ja jätangi nad sinna hõljuma kuniks ma unustan, et nad seal on, sest ma ei oska nendega muud targemat peale hakata. Žongleerin suurte sõnadega, et vähemalt iseennast petaks mõnikord ära.

Veetsin väikese eksituse tõttu täna väga poeetilise pühapäeva õhtu üksi kinos romantilist komöödiat vaadates, kohvitops näpus. Filmiks oli "Populaarne tüdruk" - tõeliselt hea film eriti juhul, kui tuju vajab tõstmist. Prantslased oskavad armastusfilme teha, midagi pole öelda. Ja üksi kinos käia on ka tore - aeg-ajalt unustan ma selle ära. Pärast uitasid mõtted kõikvõimalikke radu ja pika bussis loksumise ajal jäin arutlema küsimuse üle, millel polnud enam mingit pistmist sellega, kust ma oma mõttejalutuskäiku alustasin. Minu meelest on lihtsalt jabur, kui meisterlikult on võimalik endale valetada. Õigupoolest avastasin ma selle hirmutava ja intrigeeriva tõsiasja kõigest umbes kuu tagasi. On need pisikesed valed stiilis "5 minuti pärast panen arvuti kinni, ausalt", mille puhul tegelikult tead, et see on sulavale, ja siis on need suured valed, mille ilmsikstulekul tekib tõsine hirm, et skisofreenia ei ole kaugel. Kohtud mõne inimesega või koged midagi uut, mis annab impulsi ja korraga on nagu prožektorivalguse sees mingid peidetud asjad, nii kuradi hästi iseenda eest peidetud asjad tunde- ja mälumaastike kaugemate küngaste taga, et nende valulik eksistents tuleb šokina. Absurd. Kuidas on võimalik iseenda eest midagi peita, kui mind on üks, kui ma olen ühes tükis ja mu peas ei ole nurki, mille taha ma ei näe. Või on? Mulle tundub, et võime unustada ja moonutada on ühed ääretult olulised oskused, kui tahta elada.

üks Väga Diip arutlus

Käisin eile vaatamas Theatrumi etendust "Ma olen tuul". Ma ei tea kunagi, mida arvata nendest modernsetest inimese ängi kujutavatest teostest. Pärast jalutad vaheajal ringi ja kuulad, kuidas inimesed teatraalsel ja hauatagusel häälel tükki lahti mõtestavad. Alati mõtlen, et miks neid tükke ja filme ikka veel vändatakse, aina uusi ning uuesti ja uuesti. Mida see annab, kui kujutatakse seisundit ilma liikumiseta, ilma suunata, lahenduseta? Kes teab, mis on äng, ei pea ega taha seda teatrilavalt vaadata. Kes ei tea, kui selliseid inimesi tõesti on, sellele ei anna ka too etendus mitte midagi. Tundub massohistlik käia oma änge niiviisi lava ääres elustamas ja arme veristamas. Ja ometi leidub, näed, inimesi, kes vaheajal kõva häälega arutavad, et nende seletus peidetud kujunditele on ikka see kõige leidlikum. Inimesed, kas teil ei olnud paha? Sappi kerkib ja "kuradi pseudointelligendid" käib peast läbi. Mu meelest leiab kunstist ängi kahel juhul - siis, kui seda on nii palju, et autoril on vaja see endast välja saada või siis, kui too seisund on võõraks jäänud ja sellest saab mingi põnev kultuurinähtus. Või vahest peaks sellise etenduse vaatamine tekitama inimeses tunde, et näe, ma polegi üksi. Et on teisigi, kellel tekib laevareelingu juures või kõrgel platvormil seistes peadpööritav tunne, nagu peaksid kohe üle ääre alla hüppama. Et sõnad ei aita, et need on vaid hale vari, kunagi ei ole võimalik päriselt teise inimeseni jõuda. Istuvad ja koogutavad kaasa. Ei teagi, miks see mind nii hirmsal kombel vihale ajab. Päriselus ei ole ju valu ilus, see ei ole midagi poeetilist ja luulelist, mis sind õilistab ja kõrgemale tõstab. See ei ole midagi, millest saab teha ühe hästimüüva filmi ja mille tulu eest võib filmitegija endale rahulolevalt ühe mõnusta puhkuse Mauritiusel välja lunastada. Argumenteeritud vaidlus kommentaarides on igati oodatud.

Täna, kui hommikul uksest välja astusin, oli kummaliselt valge. Kohe nii valge, et mõtlesin korraks, kas ei toimunud nädalavahetusel mingit kellakeeramist sel ajal, kui mina oma koopas uurimustööd kirjutasin. Aga ei, veebruar. Veebruaris ei keerata kella. Külm talvetuul lõõtsub ikka akna taga, tuisk puges koju tulles mantli vahelt sisse. Ei taha enam koju tulla, ei taha enam neid samu vanalinna tänavaid tallata. Jah, nüüd on see hetk, kus natukeseks ära minna tundub hädavajalik, et mõte saaks puhkust. Natuke adrenaliini ja värskeid elamusi.

Juba nean end, et oma hinge müüsin ja blogindusse naasesin. Aga kolm veretilka on antud (as in tomatisupp) ja nüüd tuleb kohusetundlikult blogiinimese rasket koormat kanda. Käsil esmaspäeva õhtu, raadiost kostab Fantaasiat ja pea on uimasusest paks. Juurdlen täna küsimuse üle, et miks inimesed filmide ajal nutavad. Käisime Ursulaga vaatamas "Hüljatuid" ja vesi kippus silma küll, kuigi ma üldiselt hoidun filmide ajal sellest tegevusest. Oleks nagu empaatia, eksole. Fiktiivinimesed ekraanil kannatavad hirmsasti ja minul on paha nende kannatusi vaadata. Aga kui mul paha on, miks ma siis vaatan. Mõned ei nuta üldse, vahet pole, kui palju armsaid koeri või õnnetuid armastajaid filmis surma saab. Kes üleüldse tuli selle peale, et teeks õige filme, mille peale vaatajad südantlõhestavalt pisaraid valama hakkavad? Natuke haige? Filmipsühholoogia tundub mulle juba midagi sama kahtlast ja hirmuäratavat nagu reklaamipsühholoogia.

Veebruariving

Kõige vastikumad on need tuima töö perioodid, mida ma ei suuda enda jaoks huvitavaks teha. Ja veebruar on just alati selline. Ma tunnen, kuidas minus hakkab keema põhimõtteline protest, kui mu elu ei koosne järsku enam millestki muust kui tähtaegadest ja poolikutest projektidest. Jalutasin täna koju, sadas hääletult lund. Õhk seisab. Aeg seisab. Kogu maailm seisab, aga mitte vaikses rahus vaid letargilises tardumuses, väsinud iseenese liikumatusest. Nagu pühapäeva hommikud ja varajased ennelõunad, kui oled liiga kauaks voodisse lesima jäänud ja lõpuks ei ole tervel päeval õiget maiku. Silm igatseks akna taga näha midagi muutuvat ja elusat. Aga veel ei tule, veel ei tule. Ikka veel talv.

Toivo-faktor

Olgem ausad, arukaks blogipostituseks on kell ilmselgelt liiga palju, aga kuna kuu kaugusel terendab üks potentsiaalne kausitäis auravat tomati-suitsujuustu suppi, siis oleks nagu kohustuslik oma nägu siin täna ära näidata. Et auhinna saab produktiivse blogimise eest, siis kaasvõitlejaid võite uudistada siin (Elen) ja siin (Else). Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda enam teen asju lihtsalt niisama, õieti midagi mõtlemata või neile tähendust omistamata. Täna värvisin salgu juukseid siniseks. Lihtsalt niisama. 13-aastase protestivaimust ei ole alles muud kui hale vari ja mingit muud põhjust sel teguviisil ka ei olnud. Või vahest tuleb sellele kunstiharus õpitud pseudokonseptsioonide loomisele vastukaaluks aeg-ajalt lihtsalt täiesti sisutühjalt tegutseda, et oleks tasakaalus. Samas olen õppinud viimaste aastatega palju rohkem mängima, iseennast katseisikuna kasutama. Täna joonistamise tunnis lasteraamatute illustratsioone lapates just mõtlesin, et mis pagana asi seal inimese elus vahepeal toimub. Vaatasin väiksena "Võlur Ozi" illustratsioone ja need meeldisid mulle väga. Siis korraga saabub aeg, kus võlur Oz on põlastusväärselt labane koos oma smaragdlinna ja keeristormidega, üleüldse kõik inimesed võiksid end põlema panna ja kes MCR-i ei mõista ei tea, mis on elu. Nüüd ma vaatan neid pilte uuesti ja need meeldivad mulle väga. Ainult et nüüd ma näen, et seal on valgus ja vari, on proportsioonid ja jaapani kunstist inspireeritud lihtne ruumilahendus. Jah tegelikult oli mul plaan lihtsalt üles märkida, et täna värvisin juukseid. 

See on nagu mingi flashback 9. klassist - blogspot, klõps new post, tühi tekstikast, mida siis täna kirjutatakse. Õigupoolest võite Elset süüdistada, et ma selle mölasaidi jälle fookusesse võtsin. Ma tõotan pühalikult, et seekord.. ei, tegelikult ei luba ma midagi. Võib ju proovida mõnda aega nööri mööda käia ja vaadata, kui kaua ma tahan end lõbustada lugeja jaoks närviajavalt ebamääraste mõistujuttude genereerimisega. Niiviisi näpuharjutuse korras. Andke märku, kui väga tüütuks läheb.